Ühel päeval 1936. aastal leiti kannu meenutav savinõu. See osutus iidvanaks patareiks, mille kõrgus oli 13 sentimeetrit. Selle elemendi sees oli peidus vasksilinder ja raudvarras. Tegelikult oli see tavaline soolapatarei.
Tänapäeval asub see leid Bagdadi ajaloomuuseumis. Mõned eksperdid usuvad, et see on vanim kunagi leitud aku, teised aga lihtsalt ei suuda mõista, kuidas selline asi üldse võimalik on. Aku on umbes 2000 aastat vana ja töötas laitmatult juba 250. aastal eKr.
Muistsed inimesed kasutasid seda seadet metallidele, näiteks kullale, hõbedale või vasele, mitmesuguste kattekihtide pealekandmiseks.
Teadlased püstitasid hüpoteesi, et selline aku suudab toota kuni 1 volti. Pärast mõningaid teoreetilisi kaalutlusi otsustasid nad läbi viia katse. Nad ehitasid sarnase kannu ja täitsid selle veiniäädikaga. Seade näitas, et anum on võimeline tootma 0,5 volti. Seejärel, 1947. aastal, otsustas teine teadlane kasutada elektrolüüdina vasksulfaati. Tema katse tulemuseks oli pinge koguni 2 volti! Seejärel soovitas keegi kasutada sidrunimahla ja teadlased jõudsid lõpuks maksimaalse piirini 4 volti.
